"Ootan bussijaamas bussi, et peale järjekordset koolinädalat tagasi koju sõita. Tähelepanu tõmbab endale tooliridade vahele kogunenud inimhulk. Inimesed on närvilised, sosistavad, aeg ajalt tõusevad mobiiltelefonid. Lähen lähemale ja näen, et maas lebab tütarlaps, nii vanuses 18-20. Näost on ta kriitvalge, esialgse ehmatuse peale tundub, et tegu ei saa olla elava inimesega. Aga ei, õnneks tõstab ta aeg-ajalt silmalaugusid ja vastab vaikse jõuetu häälega talle esitatud küsimustele. Teda niimoodi maas lebamas näha on ebameeldiv. Tal on kindlasti külm, ebamugav. Mõte liigub kiiresti - kas me saaksime tema heaks midagi rohkemat teha? Aastatetagune esmaabikoolitus ei muuda mind julgemaks. Sama mõtlevad ilmselt ka teised, meid on seal palju. Minutid lähevad, keegi ei anna esmaabi, kiirabi ei ole kusagil. Juba tõstabki lähemalolev aktiivsem meesterahvas neiu sülle ja seejärel toolidele. Tütarlaps jääb poolistuvas asendis toetuma ühele vanemale naisterahvale. Ootamatult olukord halveneb, laud sulguvad, pea vajub jõuetult küljele, hakkab kostma veidrat korisevat hingamist. Tunded, mis mind valdavad, on segased. Ühtviisi tahaksin minna ja aidata, teisalt ei ole mul aimugi, mida oleks vaja teha. Kiirabisse on helistatud, peaksid iga hetk siin olema, minutid tunduvad tundidena, abi ei tule ega tule. Saabub minu buss, põgenen... Maha jäi palju inimesi, küllap teised teavad midag teha..."

Eelpool on kirjeldatud üks tõestisündinud lugu.

Me ei tea, milline oli loo lõpp, saame teha ainult oletusi. Teame seda, milline on ESMAABI šokis kannatanule (näost valge, jõuetu, higine, pulss kiire ja pindmine). Ta tuleb panna pikali ( EI TOHI tõsta püsti või istuvasse asendisse). Teame, et šokiga võitlemiseks (šokk on eluohtlik seisund), tuleb tõsta üles kannatanu jalad. Teame, et „esmaabi“ võib hoopis tappa.  Teame, et neid inimesi, kes oskavad anda adekvaatset esmaabi, on äärmiselt vähe.

Õige minestamise esmaabiga saate tutvuda siin: http://www.roosoja.ee/minestus.htm

ESMAABI ANDMISE VAJADUS tuleb abistajale ALATI ootamatult. Paraku MITTE KUNAGI sa hommikul ärgates ei tea, kas täna on sul vaja esmaabi anda või mitte. Kui aega on ainult loetud minutid, on ilmselgelt esmaabikoolituse peale mõelda hilja.

Kõige tähtsam on see, et inimene oleks võimeline päästma oma lähedase, sest kes meist tahaks jääda ilma kellestki, kes on väga kallis - meie esmaabikoolitusel omandatavad oskused annavad suurema võimaluse, et me ei kaotaks kedagi enneaegselt. Ka Tööseadusandlus nõuab, et igal töökohal oleks esmaabikoolituse läbinud esmaabiandja. Õpitut on vaja korrata iga kolme aasta tagant esmaabi täiendkoolitusel.

ROOSOJA Koolituskeskus loodi 2007.-ndal aastal osutamaks kvaliteetset praktikale keskendunud ohutusalast koolitust, sh on meie prioriteetideks

"ESMAABI" ja "TULEOHUTUS". 

Teame, et õigeaegne ja oskuslik tegutsemine päästab palju elusid. 

Tule ja õpi, kuidas tunda ennast kindlalt erinevates rollides. 

Sa saad olla abistaja, otsustaja, elustaja, tuletõrjuja, päästja. Kokkuvõttes: tegija!